Mort

Terry Pratchett

Tegelased
Mort, pikemalt Mortimer – peategelane, pr keeles tähendab Mort surma
Lezek – Morti isa
Hamesh – Morti onu
Surm – liivakellade varakambri haldaja
Albert – Surma teener, tegelikult vana võlur Alberto Malich, Nähtamatu Ülikooli rajaja
Ysabell – Surma tütar
Keli – Sto Lati printsess, keda Mort päästma hakkab
Cutwell – Sto Lati võlur

Tegevus
Selles reaalsuses asub elu lamedal kettamaailmal, mis asub omakorda nelja hiiglasliku elevandi seljas, need omakorda seisavad tähekilpkonna Suure A’Tuini kilbil. Tegevus on meie mõistes keskaegne - poissi, kes loeb ja tunneb maailma käigu vastu huvi, peetakse seal igal juhul imelikuks. Isa on Morti pärast mures, et temast ei saagi nende mõistes asja, ei tee tööd nagu temale meelepärane oleks. Onu soovitab ta õpipoisiks kellelegi sokutada. Nii nad lähevadki turule, kus Mort vaatab kõigile ametimeestele sügavalt silma ja hirmutab nad ära. Viimaks jääb ta päris üksi turu keskele, kõik teised poisid on värvatud, tema üksi vaid on järel. Lõpuks südaööl saabub Surm ja võtab ta enda õpipoisiks.

Surma kojas, mis asub kosmoses ja sinna saab sõita valge hobuse Täpi seljas, elavad Albert ja Ysbell. Seal on liivakellade kamber, kus Surm võtab igal hommikul need välja, millel liiv hakkab lõppema. Liivakellad tähistavad siis kettamaailma inimeste eluiga. Seal on veel raamatukogu, kus on kõigi elulood kirjas, need raamatud kirjutavad ennast ise edasi. Seal meeldibki Mortile kõige enam viibida kui ta just parasjagu Surmaga ringkäigul kaasas pole. Ringkäik käib nii, et keegi peale võlurite ja kasside neid ei näe. Aga kui inimene sureb, siis tõmbab Surm tema kaela juurest õhkõrna vikati läbi ja nad saavad temaga peale surma rääkida. Lõpuks muutub hing pallikeseks ja Surm kogub selle kokku.

Mort armub printsess Kelisse, keda ta nägi kui nad Surmaga ringkäigul olid ja ta isa, kuningas, tapeti tema nõo Sto Heliti poolt, kes tahab kogu võimu enda kätte saada. Surm ja Mort lk 52: NÄED SEDA MEEST TEMA KÕRVAL? VÄIKESTE VUNTSIDEGA JA NAERATUSEGA NAGU SISALIKUL? Surm osutas oma vikatiga. – „Jah?“ – TEMA NÕBU, STO HELITI HERTSOG. MITTE JUST KÕIGE KENAM INIMENE, sõnas Surm. MIHKEL MÜRGITAMISE PEALE. EELMISEL AASTAL TROONIPÄRIJATE REAS VIIES, NüÜD TEINE. VÄHEKE NAGU KARJÄÄRIREDELIL ÜLESPOOLE RONIJA, VÕIKS ÖELDA.

Ühel õhtul küsib Mort endale vaba päeva, tuiab niisama ringi. Avastab, et ta suudab läbi seinte kõndida kuid ta ei tea, et ta seda teeb. Ta läheb selle küsimusega Cutwelli jutule, ta tahab Keli juurde minna, aga see ei õnnestu. Mort lk 80: „Ainult et enne kui ma seda tegin, ei teadnud ma, et ma seda suudan, ja kui ma seda tegin, ei teadnud ma, et ma seda teen, ja nüüd, kus ma olen seda teinud, ei mäleta ma, kuidas seda tehti. Ja ma tahan seda uuesti teha.“ Cutwell on noor, 20a võlur ja on sellisest ettepanekust üsna jahmunud.

Surm ja Albert lk 70-71: KUIDAS NIMETATAKSE SEDA, KUI SA TUNNED MÕTLIKKU KAHETSUST SELLE PÄRAST, ET ASJAD ON NII, NAGU NAD ILMSELT ON? – „Kurbuseks, peremees. Vist. Niisiis – “ – MA OLEN KURBUS. Surm saab ilmselt Mortist inspiratsiooni, sest samal õhtul otsustas ta minna inimlikke asju õppima ja jättis töö täies ulatuses Morti hoolde. Poiss sai kolm liivakella, kaks esimest ei läinud kuigi libedalt, kolmas oli aga printsess Keli oma. Muidugi ei suutnud Mort tema hinge koguda ning muutis hoopis reaalsust – ta kogus hoopis palgamõrtsuka hinge.

Sellest sündmusest tekkis kaks reaalsust, üks tõeline ja teine Morti kujundatud. Nende vahele tekkis särisev sein. Reaalsusel on aga komme ennast ise parandada, seina piirialal reaalsus muutus järjest ja see liikus muudkui koomamale printsessi suunas. Järgmisel päeval oli aga reaalsus säriseva seina sees juba otsustanud, et printsess on surnud, kõik olid leinas ja olid printsessi näo ära unustanud. Printsess läks sellega Cutwelli jutule ning määras ta Kuninglikuks Äratundjaks (vist), ta pidi igale ühele meelde tuletama, et ta eksisteerib.

Surm seikles samal ajal aga oma radadel, ta inimlikke lõbustusi otsima, võttis osa mingist peost, kus ta tüütas mingit vennikest, käis kõrtsis, jõi end täis, halas nagu ikka purjus inimesed halavad. Surm lk 188: MUL EI OLE ÜHTEGI SÕPRA. ISEGI KASSID NAERAVAD MU ÜLE. Sel õhtul ta läks veel koju. Mort tahtis talle kõik ära rääkida, aga lõpuks argus sai temast ikkagi võitu.

Surm tahab aga veel inimeste reaalsust maitsta ja läheb nö töötukassasse endale ametit nõutama ega hoolinud sugugi enam maailmaasjadest. Lk 206, Surm kärjäärinõustaja Keeble’i juures: „See oli päriselt!“ ütles ta. „Ma arvasin, et te olite paha unenägu!“ – SELLE PEALE VÕIKSIN MA SOLVUDA, sõnas Surm. – „Te olete siis tõesti Surm?“ päris Keeble. – JAH. – „Miks te seda siis kohe ei öelnud?“ – INIMESED EELISTAVAD TAVALISELT, ET MA SEDA EI TEEKS.

Ta läks hoopis kiirtoidurestorani sööke valmistama, kus temaga oldi väga rahul, Surm oli kiire ja korralik oma töös. Surm lk 214: AEG POLE OLULINE. Ka Surm ise on väga rahul. Surm lk 215: KUIDAS SEDA NIMETATAKSE, KUI SUL ON SOE JA SA OLED RAHUL, JA SOOVID, ET ASJAD NII JÄÄKSIDKI? – „Ma arvan, et seda kutsutakse vist õnneks,“ ütles Harga (söögikoha omanik).

Mort muutub järjest enam ise Surmaks, ta hakkab rääkima samamoodi ja käima sama kõnnakuga, isegi silmad muutuvad tal samasuguseks. Samal ajal tahab ta kangesti printsessi aga päästa. Ta konsulteerib selles osas jälle Cutwelliga, kes ütleb, et selleks on vaja väga suurt võlurit ja võlukunstide raamatut lehitsedes näeb Mort tuttavat pilti. Alberti pilti. Tema ongi suur võlur. Albert ei soostu Morti aga printsessi päästmisel aitama.

Järgmisel päeval on karauul: Surm pole koju tulnud, on oma tööd unarusse jätnud, kolmekesi koos Alberti ja Ysabelliga saavad nad kõik tehtud läbi häda, aga Mort tahab ka veel Keli ära päästa ja kogu aeg on kiire. Albert aga mõtleb, mõtleb ja otsustab taas kettamaailma minna ja päris Surma välja kutsuda loitsu abil. Selle loitsu tõttu tõmmatakse ka Mortist nö tema Surma osa välja, Ysabell hoiab poissi kinni, et ta kaasa ei läheks.

Ysabell ja Mort jõuavad Sto Latti veel enne kui sein on juba täiesti Keli ümber. Keli tahab kroonitud saada kangesti. Cutwell kroonib ta ära, mitte et sel oleks enam tähtsust, sest nende reaalsuses ongi nad juba vaid neljakesi ja viies on Täpi. Lõpuks, olles peaaegu juba alla andnud, turgatab Mortile pähe, et nad saavad ju kõik Surma kotta sõita.

Surm on aga selleks ajaks juba koju jõudnud ja on maruvihane. Mort kutsub Surma välja, nad võitlevad. Ysabell tunnistab selle võitluse ajal, et armastab Morti. Morti liivakell saab tühjaks, Surm aga halastab ja keerab selle teistpidi. Järsku Morti reaalsus muutub, ta istub enda ja Ysabelli pulmalauas. Surm oli jumalatele sõnkese kostnud. Mort on nüüd Sto Heliti hertsog. Nad peavad küll koos sama ajaloo tegema, mis muidu oleks juhtunud. Ehk siis Sto Heliti ja Sto Lati linnad ühendama ja tekitama suure ja võimsa kuningriigi. Ka Surm on kutsutud pulma, ta kingib noorpaarile ühe ümmarguse pärlisuuruse pallikese, see on uus reaalsus, mida hoiab praeguse reaalsuse rõhk kokkusurutuna.

Tsitaadid
Surm Mortile lk 51-52: NIISUGUSED NEED SURELIKUD JUST ON, jätkas Surm. NEIL ON AINULT MÕNED AASTAD SIIN ILMAS OLLA JA NAD KULUTAVAD NEED KÕIK SELLE PEALE; ET TEEVAD ASJAD ENDALE KEERULISEKS. HÖMMASTAV. VÕTA ÜKS MARINEERITUD KURK.

Lk 140. Ajalugu hargneb lahti tasakesi nagu vana kampsun. Seda oli palju kordi paigatud ja kirutid, ümber kootud, et see erinevatele nimestele sobiks, susatud tsensuurivalamu alla kasti, et seda siis propaganda tolmulappidels lõigata, ometi õnnestub sellel alati – lõpuks ikka – oma vanasse tuttavasse vormi tagasi tõmbuda. Ajalool on ombeks muuta inimesi, kes arvavad, et nemad muudavad teda. Ajalool on alati paar trikki oma viledakskulunud varrukast võtta. Seda on juba ka kaua kantud.

Mort ja kõrtsmik lk 149: „Kas te ei näe? See tuleb läbi seina! See tuleb otsa läbi seina!“ – „Paljud asjad tulevad läbi seina, kui sa esimest korda ähmakest proovid. Tavaliselt on need sihukesed karvased ja rohelised.“

Lk 171. Paleeaedu täitsid naer ja mõni juhuslik kirglik kiljatus ning õhtu oli just jõudnud sellesse huvitavasse järku, kus kõik on joonud rohkem kui vaja, kuid siiski mitte piisavalt, et päris ümber kukkuda. See on selline seisund, milles tehakse asju, mida hilisemas elus meelde tuletades minnakse näost tulipunaseks – nagu näiteks paberpasunatega tuutuamine ja naermine, nii et paha hakkab.

Lk 177. Öö mattis oma varased ohvrid ja rändas edasi. Isegi kõige metsikumad peod olid lõppenud ja nende külalised vedanud nd koju oma voodisse – või vähemalt kellegi voodisse ikka. Vabanenud neist kaasreisijatst, tühistest päeva-aja inimstest, kes olid nõndaviisi oma ajalikest asjadest eemale triivinud, asusid öö tõelised elukunstnikud tõsise hämara äri juurde.

Surm kõrtsmikule lk 186: KEEGI POLE KUNAGI TAHTNUD MINUGA RÄÄKIDA. – „Paha lugu.“ – TEATE, MIND EI KUTSUTA KUNAGI SELTSKONDA. – „Nonoh.“ – NAD KÕIK VIHKAVAD MIND. KÕIK VIHKAVAD MIND. MUL POLE AINSATKI SÕPRA.

Surm tööbörsi maakleri Liona Keeble’ga lk 203: KUIDAS NIMETATAKSE SEDA, KUI SA TUNNED, ET OLED VÄGA VÄIKE JA SUL ON KUUM? – Keeble keerutas pliiatsit sõrmede vahel. – „Pügmeedega midagi?“ – ALGAB P-GA KÜLL. – „Piinlikustunne?“ – „Jah,“ ütles Surm, MA TAHTSI ÖELDA JAH.

Arvamus
Väga lahe raamat, olen täielik fänn. Ma küll ei mõista, kust tuleb selline fantaasia, aga see on olemas ja mul on hea meel. Surm jätab endast üsna armsa mulje tegelikult. Ta on nii üksik ja tahab head teha, aga ei oska väga hästi.

Lugesin: 04.-16. juuli 2013
Paksus: 300 lk
Formaat: A5