Leeriõpik täiskasvanule
Toomas Paul
Ajalugu
Enne viimast sõda käis enamik eestlastest leeris. Tollal kestis leerikursus kolm nädalat, selle jooksul peeti 60 õppetundi ja lõpus olid katsed, kus tuli veatult peast üles öelda Martin Lutheri Väikese katekismuse viis peatükki, tunda piiblilugusid, osata kirikulaule jpm. Lk 10.
Kristliku kultuuriga maades on olnud leeriskäimine seotud kindla eaga. Soomes on selleks reeglina 15. eluaasta, Prantsusmaal õnnistatakse 11.-12. aastaseid. Meie maal on selleks tranditsiooniliselt olnud 16.-18. eluaasta. Lk 11.
Mõisted
Leer – laensõna saksa keelest (sks lehre ’õpetus’, ’õpetamine’), sellega tähistatakse nii leeriõnnistamisele eelnevat õpetuse andmist kui ka õnnistamist ennast.
Konfirmatsioon – laensõna ladina keelest (ld confirmatio ’kinnitamine’), leeriõnnistamise sünonüüm. Tähistab ristimise kinnitamist.
Katekismus – pärineb kreeka keelest (kr katêchismos ’õpetus’), lühikesed usuõpetuse ksiraamatud küsimuste ja vastuste kujul.
Ütelused
Humanum fuit errare, diabolicu est per animositatem in errore manere – inimlik oli eksida, aga kuratlik on uhkuse tõttu eksitusse jääda. Augustinud. Lk 1
Cuiusvis hominis est errare! Nullius, nisi inspipientis, in errore perseverare – iga inimene võib eksida! Mitte keegi, peale rumala, ei hoia kinni eksitusest. Marcus Tullius Cicero. Lk 14.
Lasciate ogni speranza, voi ch´entrate! Jätke kõik lootus, kes te sisse lähete. Dante Jumaliku komööödia põrgu väravatel olev kiri. Lk 14
Tsitaadid
On olemas tõde, mis on suurem kui see, mis mõistusesse mahub. Miski läbib meid ja valitseb meid: ma allun talle teda veel adumata. Tõde on nagu vesi janusele. Veel ei ole maitset, värvi ega lõhna, aga temate ei ole elu. Lk 16.
Ilmutus ei tähenda mõistusevastast, vaid silmade ja meele avanemist. Lk 16.
Usu all võidakse mõelda lihtsalt suhtumist mingisse õpetusse kui tõesse ja selle tõe omaksvõtmist. Lk 21.
Mõistusega teab igaüks, et inimene võib vee peal püsida. Ta on küllalt näinud, kuidas teised ujuvad. Kuid kas ta julgus säilib ka siis, kui õpetaja võtan käe ära ja jätan ta vees toeta, või lakkab ta äkki seda uskumast, hakkab rabelema ja tüepoolest vajubki vee alla? Me eksime arvates, et kui inimene kord midagi omaks on võtnud, siis peab ta seda tõeks ka edaspidi, kuni mingi konkreetne põhjus sunnib teda oma seisukohti muutma. Lk 21.
Üheks kõige tähtsamaks arengutingimuseks lapsele on tema jaoks olulise inimese usk tema võimetesse. Selle usu olemasolu aitab inimesel realiseerida oma võimeid. Lk 26.
See, kes rajab oma elu eelkõige turvalisuse taotlemisele, ei julge usaldada teisi. Kes sulgub sellisesse kaitsesüsteemi, kus vahemaad ja valdused kindlustavad julgeoleku, teeb enesest selle vangi. Lk 26.
Ainult usk ja julgus aitavad meil eluraskusi, tagasilööke ja muresid võtta mitte kui ebaõiglast karistust või ülekohtust saatust, mis poleks tohtinud meid tabada, vaid kui väljakutset, millega toimetulek teeb meid endisest vastupidavamaks. Lk 27.
Ilma andekssaamiseta ei saa olla mingit pühadust. Me ei saa ise oma minevikukoormast vabaneda. Lk 48.
Minu vigade tagajärgedest vabaksaamine – ka nendest traumadest vabanemine, mida teised mulle on teinud – see vabanemine sünnib, kui üldse, siis ainult siis, kui ma oma vigu tunnistan kui oma vigu, ja just sellega neist eraldun, et ma neid süüna enese peale võtan. Vabanemine algab tunnistamisega; ma oleksin võinud ka teisiti, ja et ma ei ole teisiti toiminud, selle põhjus on minus. Kui ma seda ei suuda tunnistada, siis jääb viga ja kõik sellest tulenev minu külge. Siis ma olen samastatud veaga ning kannan paratamatuid tagajärgi. Lk 48-49.
Ei ole olemas ühtegi head asja, mida inimene ei saaks ülemäärase hoolimisega muuta endale ebajumalaks. Just head asjad saavad astuda Jumala asemele. Lk 63.
Uusaja ühiskond uhkustab oms ’pluralismiga’, mis tähendab, et suur hulk asju on vastuvõetavad kui ’hea iseenesest’, pigem nagu saavutused, mitte kui vahendid, millegi kõrgema saavutamiseks. Nad on kõik võrdse tähtsuega, kõigile on antud eelisõigus. Kui kõik on kuulutatud suhteliseks, kummardatakse tegelikult suurt hulka ’absoluute’. Lk 65.
Siin on mingi sarnasus kahe inimese vahelise suhtega. Kas ma tohin luua teisest endale pildi või ei? Mõlemad on omast kohast ohtlikud. Kui ma ei loo endale mingit mudelit, jääb minu suhe puhtabstrakseks ja fragmenteeritaarseks. Kui ma teen temast endale pildi, on oht, et ma reaalse inimese aseme tegelen oma ettekujutusega temast. Ka siin on lugu nii, et viimselt aitab vaid armastus, mis hoiab ennast teisele avatuna. Teine ei ole mina, aga ma mõistan teda vaid seevõrd, kuivõrd ma suudan temaks kujutleda. Lk 67.
Keskendunult elada tähendab terviklikult olevikus – siin ja praegu elada. Hetkel, mil midagi tehakse, ei tohi mõelda sellele, mida järgnevalt tuleb teha. Kui inimene ei tea, et iga asi tuleb omal ajal ning tahab asjade käiku kunstlikult kiirendada, siis jääb keskendumine tõepoolest alati kättesaamatuks. Lk 74.
... jääb selle käsu ees süüdlaseks mitte üksi see, kes kurja teeb, vaid ka see, kes võiks oma ligimesele head teha, temast lugupidamises ette jõuda, teda kaitsta ning päästa, kuid ometi seda ei tee. Kui sa võiksid rõivastada kellegi, kes on alasti, aga ometi lased tal minna ning külma kannatada; või kedagi nälgimas nähes ei toida teda ja lased nälga surra; või näed sa kedagi surmaohus või muus taolises hädas ega päästa teda, kuigi sa selleks vahendeid ja võimalusi tead – siis oled sa tema tapnud. Lk 76-77.
Mida sügavamalt me armastame, seda enam on meil kaotada. Lk 80.
Inimsuhtete juurde kuulub loominguline distants, mis võimaldab kummalgi osapoolel ise olla, end iseendaks arendada. Tõelised inimsuhted on võimalikud vaid kahe iseseisva indiviidi vahel. Sõltuvussuhe, kus ühest partnerist tehakse objekt, seda ei võimalda. Lk 80.
Abielu ei ole vangla, kus kaks inimest teineteist vastastikku elu aeg valvavad, aga ta ei ole ka juhukohtumine, mille järel kumbki läheb edasi oma teed, ega ole ta ka midagi, kus teineteist peab üle trumpama armastuse osutamises. Pigem peaks abielu sarnanema aiale, mida tuleb nii hoolsalt hooldada kui ka vabalt kasvada lasta. Lk 80.
Luuletaja Beth Day soovitab lasta iga oma sõna läbi kolme kitsa värava, ene kui neid välja öelda. Küsi endalt: Kas see on õige? Kas see on vajalik? ja Kas see on sõbralik? Lk 87.
Kõik on aga meie elus teisiti, kui hakkame teistiti mõtlema. Lk 94.
Esiteks aitab palve meil täpselt sõnastada meid vaevavat probleemi. Raske on lahendada elu sasipuntraid, kui nad on ebamäärased ja segased. ... Teiseks annab palve meile tunde, et me saame murekoormat kellegagi jagada ning ei ole enam üksi. Mõnigi kord on meie mured nii isiklikku laadi, et me ei saa neid arutada isegi oma kõige lähedasemate sugulaste või sõpradega. ... Kolmandaks on palve esimene samm konkreetse tegevuse suuunas. Inimene ei oota otsekui halvatult, mis võiks jutuda, vaid asub otsima lahendust. Lk 110.
Mõnelgi puhul on lahendus see, et me ei pea võtma maailma oma selga, et me näeme asju avaramas perspektiivis. Lk 110.
Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha. Lk 111.
Ohvrilgi on ainult siis mõte, kui see on vaba tahte akt. Lk 118.
Inimese juures on kõik paradoksaalne, see on vana tõde. Kindlustad inimesele leiva, et saaks luua, tema aga uinub; võidukas võitja kaotab oma tugevuse, helde muutub ihnsaks, kui ta saab rikkaks. Lk 9.
Mida me teame? Ainult seda, et on olemas teatud olukordi, mis muudavad meid viljakaiks. Lk 9.
Kui teatud usk, teatud kultuur, teatud väärtuste määr, teatud tegevuse vorm ja mitte teistsugune, soodustab inimeses täiuslikkuse tunnet, vabastab temas võimsuse, mille olemasolu ta ei teadnudki, siis just see väärtuste määr, see kultuur, see tegevuse vorm ongi inimese tõde. Lk 9.
Olgu tuleku motiivid millised tahes, nende taga on viimselt alati Jumala kutse. Jeesus ütleb: „Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba minu Osa, kes minu läkitas.“ (Jh 6,44). Lk 12.
Ristimine on sakrament, milles Jumal ise toimib. Lk 13.
Juudi filosoof ja arst Markus Herz sai teada, et üks tema endistest patsientidest on hakanud ise tohterdama ennast meditsiinikirjanduse põhjal. Herz nentis: „Ta vaadaku ette, et ta mõne trükivea kätte ära ei sure.“ Lk 13.
Kui oleme valel rajal, ei vii kangekaelne samas suunas edasi rühkimine ikkagi pärale. Kui oleme milleski eksinud, on kõige arukam pöörata ümber ja otsida üles õige teeots. Lk 14.
Mõistust pähe võtta pole kunagi hilja, kui aga asjast arusaamine liigselt viibib, on selle rakendamine alati raskem. Immanuel Kant. Lk 14.
Inimese elu võrdlemine teelkäimisega on pilt, lihtsutus, mis väljendab vaid seda, et me ei ole päral, et me peaksime minema edasi, saama kellekski, taotlema midagi endast hoopis kõrgemat. Lk 17-18.
Veel lugemist
Osmo Alaja, Kalevi Tamminen, Jaak Salumäe. Leeriõpetuse lühikursus...
Maailma usundid
Piibliõpik
Kiriku ajalugu ja teave
Dogmaatika ja eetika
Lugesin: suvi 2013
Formaat: A5