Raamat räägib
eesti soost neiu Martast, kes sündis 5. aprillil 1684 pärisorjana. Ta anti aga
12-aastaselt praegusesse Aluksnesse Lätti pastori Glücki perre toateenijaks.
17-aastaselt anti ta Johann Kruse nimelisele tragunile mehele, kes aga läks
mõni päev peale pulmi sõtta venelaste vastu. 25. augustil 1702 vallutas Vene
väejuht Šeremetjev Põhjasõja lahingute käigus rootslaste kindlustuse Mariendburgis
(Aluksnes). Pärast vallutamist viidi öösärgis Marta vene sõjasalga laagrisse,
kus oli paar päeva kindral Bouri juures. Hiljem loovutas Bour Marta aga krahv
Boriss Petrovitš Šeremetjevile, kes kinkis naise omakorda krahv Menšikovile,
kes oli Peeter Suure suursoosik ja jäi ka hiljem Marta ehk Katariina armukeseks.
Peetril oli palju armukesi. Peetri ja Marta tutvuse algul maksis mees talle
tagasihoidlikku honorari, üks tukat (so 10 franki). Mees nimetas Martat
lugupidavalt Katariina Vassileviskajaks, perenimi oli tuletis vanast kreeka
keelest, kus tähendas keiserlikku.
1704 sünnitas
Marta oma esimese lapse, kellele pandi nimeks Peeter, kuid kes peatselt suri.
Sama saatus tabas ka nende teist poega Pauli. 1705 saatis Peeter Marta Moskva
lähedal asuvasse Preobraženskoje külla, kus elas mehe õde Natalja Aleksejevna.
Seal õppis naine ära vene keele ja sai sõbraks ka Menšikovi perekonnaga.
Õigeusu võttis Marta vastu kas 1707 või 1708, ilmselt siis toimus ka nimemuutus
– Jekaterina Aleksejevna Mihhailova. Keskmine nimi tuli ristiisa Aleksei
Petrovitši järgi ja viimane sellest, et see oli nimi, mida Peeter kasutas ise
kui soovis mõnes ringkonnas tundmatuks jääda.
Katariina
sünnitas kaks tütart, Anna ja Jelizaveta. 1712 veebruaris teatas Peeter, et nad
on Katariinaga abiellunud, ametlikud dokumendid sellest aga puuduvad. Samal
ajal olid elus veel nii Peetri esimene naine kui ka Marta esimene mees.
Katariina sai
ainsana Peetri tujudega hakkama, Peetril oli endiselt palju armukesi, aga naine
vaid naeris lõbusalt nende vallutuste üle. Peeter väitis, et keegi pole parem
kui Katariina ja võttis ta kõikjale kaasa ning ühtlasi lasi tema auks ehitada
paleesid kui ka asutada ordeni, Katariina auks on nimetatud ka üks linn,
Jekaterinburg.
Peale seda kui 1721
mais ilmus Riias Katariina ette tema õde Kristiina, hakkas Peeter Katariina
pere vastu suuremat huvi tundma ning laskis aastal 1722 lõpul Liivimaa
kindral-kuberner Repninil otsida üles naise sugulased. Leiti 20 sugulast, kes
kõik sujuvalt liideti Skavronski sugupuuga.
Ka Katariinal oli
armusuhteid, üks neist oli kammehärra Monsiga. Peeter tabas nad ilmselt otse
teolt, Mons arreteeriti, teda piinati ja lõpuks jäi ta ilma oma peast. Peeter
sõidutas Katariinat seda vaatama ja tahtis naise kloostrisse saata, kuid leebus
ja loobus sellest plaanist. Küllap mängis oma osa ka feldmarssal Repnini
soovitus, et Anna ja Jelizaveta olid juba abiellumise eas ning selline skandaal
nurjaks kõik plaanid.
Peetrit vaevasid
aga põiekivid kui ka tripper, mille ta sai Katariinalt, kes selle oli saanud
Monsilt. Katariina kartis, et peale tütarde abiellumist teeb Ppeeter siiski oma
kloostri-plaani teoks, mistõttu ootas naine koos Menšikoviga Peetri surma ega
rääkind Peetrile tema haiguse tõsidusest. Tripperi komplikatsioon viis
valitseja hauda 28. jaanuaril 1725.
1725 sai keisrinna
tiitit kandnud Katariina riigi valitsejaks ja pani aluse naistevalitusele Vene
impeeriumis tervelt 90 aastaks. Katariina sai ise võimul olla aga vaid kaks
aastat, 1727 aprillis suri ta kopsupõletiku tüsistuse tõttu.
Teine pool raamatust räägib prostitutsioonist üldisemalt. Kuna Tallinnast aeti juba eelpostidel litsid piitsahoopide saatel välja, tuli vaadata kaugemale – ida pool käis uhke uue linna ehitamine. Lause neiu kohta, kes „töötas mõnda aega Peterburis majateenijana,“ ei tähenda alati sõna-sõnalt just seda. Eesti neiud olid aga tublid, kogusid raha ja tulid tagasi, et oma elus uus lehekülg pöörata. Peterburis seadustati prostitutsioon aastal 1879, tol ajal oli lõbumaju 206, naisi töötas neis kokku 1528. Luba ei kehtinud küll kaua. 1889 viidi läbi Venemaal läbi suur küsitlus, tol ajal oli ametlikult lõbutüdrukuna Peterburis tööl 7500 naist, neist pooled olid eestlannad, 3/8 oli venelannasid, ülejäänud väike osa oli poolatare ja prantslannasid.
Lk: 112
Formaat: A6
Lugesin: 15.07-21.07.2014