Haned-luiged, tulge koju!

Rex Stout

Põhitegelased

Nero Wolfe – eradetektiiv

Archie Goodwin – eradetektiiv, töötab Nero Wolfe’i alluvuses

Saul Panzer – eradetektiiv, kelle teenenid Wolfe aeg-ajalt kasutab

Fritz – maja kokk

Cramer – politseiinspektor

Skinner – politseist

Purley Stebbins – politseist

George Rowcliff – politseist

Bowen – ringkonnaprokurör

Abipaluja

Priscilla Eads – tundmatuks jääda soovinud neiu

Kahtlusalused

Perry Helmar – Priscilla varahaldur, firma nõunik

Margaret Fomos – teenija

Andy Fomos – teenija abikaasa

Sarah Jaffee – Priscilla sõbranna, oli pärinud oma isalt firma osakuid

Eric Hagh – endine abikaasa

Viola Duday – firma üks juhtivtöötjatest

Jay Luther Brucker – firma üks juhtivtöötjatest

Bernard Quest – firma üks juhtivtöötjatest

Oliver Pitkin – firma üks juhtivtöötjatest

Daphne O’Neil – töötas firmas

Tegevuskäik

Archie ja Wolfe on omavahel üksjagu tülis – Archie rebis puruks oma palgatšeki peale Wolfe’i teravat nooti, mis vihjas nende pangakonto nigelale seisule. Archie aga arvas, et Wolfe on selle ise põhjustanud kuna ei vaevu töid vastu võtma. Ühtäkki ilmub nende ukse taha noor naisterahvas ning palub end Wolfe’i koju öömajale nädalaks ajaks, kuid ta keeldub ütlemast oma nime. Vastu võtab teda esialgu Goodwin, kes lukustab ta ühte maja külalistetuppa, et teda siis trumbina kasutada, et Wolfe’le koht kätte näidata. 

Samal õhtul peale söögiaega tuleb nende jutule aga järgmine inimene, kes just seda sama naist leida soovib. Asi on selles, et 30. juunil jõustub neiu isa jäetud testament, milles ta jätab 90% firma asktiastest tütrele. Priscilla oli 19. aastaselt ootamatult abiellunud ja sama ootamatult sellest mehest ka lahutanud. Siiski, ta oli alla kirjutanud lepingule, milles jätab 50% oma praegusest või ka tulevikus omandatavast varast oma nüüdsele eksmehele. See härra, Eric Hagh oligi nõude nüüd Prisi varahaldajale, härra Helmerile saatnud, mistõttu Helmer soovis naisega rääkida. 

Kuna Helmer pakub naise leidmiseks Wolfe’le 5000 dollarit ja kõigi kulude hüvitamit ning Wolfe ei viitsi tööd teha, saadab ta Helmeri lubadusi andmata minema ning küsib Priscillalt vaevatasuks 10 000 dollarit. Sellest ettepanekust naine aga keeldub ning lahkub majast. 

Järgmisel hommikul saabub Priscilla surmateade, kusjuures tapetud on ka tema toatüdruk Margaret. Kuna Goodwin tunneb ennast suurel määral vastutajana, hakkab ta asja omal käel uurima - kui ta poleks naist nii kaua majas hoidnud, oleks ta ilmselt elus, oli tema kahtlus. See ei jää aga paraku ainsaks mõrvaks. Hämmastaval kombel hakkavad Goodwin ja Cramer koostööd tegema, aga lõpuks leiab Nero Wolfe ikkagi ise mõrvari – ehkki tööd ta teha ei viitsi, ei jäta ta ometi oma abilist hätta.

Hinnang
Praegusest Wolfe’i-Goodwin’i maratonist mu lemmikuim. Pinge kestis raamatu lõpuni välja, suutsin alles viimases peatükis kahtlusaluse tuvastada. Muidugi see detektiivipaar sai veel armsamaks, hoolivus ja teise motiivide mõistmine teeb siiski vahel võidukäigu rahaahnuse ja viitsimatuse ees.

Lehekülgi: 192

Formaat: A6

Väljaandja: Öölane 89, Elmatar 2005
Originaal: Prisoners Base, 1952

Lugesin: 23.-28.01.2014