Mark Twain
Tegelased
Boss – peategelane, suur „võlur“
Sir Kay – rüütel, kelle vangi Boss sattus
Clarence – toapoiss, Bossi parem käsi
Sandy – Bossi daam, kes näitas talle teed võlutud aadlikeni
Kuningas Arthur – Cameloti kuningas
Merlin – kuningas Arthuri võlur
Hallo Keskjaam – Sandy ja Bossi tütar
Tegevuskäik
Raamatu jutustaja kohtab Warwicki võõrastemajas üht tundmatut, kes tunneb hästi 6. sajandit, turvistikke jm, lisaks ütleb, et ta on selles ajastu ise viibinud. Tundmatu õppis alguses relvatehases ja sealt sai teadmised pm kõige tegemiseks. Sai seal direktriks, madina käigus sai hoobi pähe ja kui üles ärkas, nägi keskaegset rüütlit enda ees, sir Kay, kellega koos ta liikus Cameloti. Algul arvas, et ta sattus hullumajja, aga siis sai teada, et ta on aastas 528, 19. juuni. Ühesõnaga, ta sattus sinna vangi ja siis tal oli julgust või lollust nii palju, et kuulutada end võluriks. Ta tõestas seda päikesevarjutusega – lubades ise otsustada selle eest, kas jätta päike taevasse või mitte. Selle trikiga sai ta endale välja kaubeldud täidesaatva võimu teostaja koha kuningas Arthuri õukonnas. Ta alustas 19. sajandi toomist 6.ndasse: usuvabadus, koolid, vabrikud, telefoniühendus. Ühe turnee käigus solvas ta üht rüütlit, tollega oli arveteklaarimine määratud 4. a pärast. Õukonda saabus üks hulkur, Sandy, kes väitis, et ta käskija on koos 44. neitsiga 26 aastat vangistuses olnud. Boss läks temaga kaasa neid päästma, kirjeldas turvises olemise „võlusid“. Sandy juhatas ta kohale, need olid sead, Bossi silmad on võlutud, arvas Sandy. Boss nõustus ja ostis sead karjuste käest ära. Siis nad sattusid Püha Lätte orgu, kus mille nad päästsid ära. Seal oli kaevus vaja paradustöid teha, muidugi preestrid jm pidasid seda üleloomuliks nähtuseks. Boss tõestas kaevu parandamisega taaskord kuivõrd suur võlur ta on. Sellega ta vihastas Merlinit veelgi, nad olid niigi juba sõjajalal. Sandy jäi Bossi neiuks, vähemalt seni kuni keegi teine rüütel Bossi võitma peaks. Kuningas ja Boss otsustasid maailma avastada nagu vabat mehet ja läksid rändama – sattusid orjadeks. Clarence päästis nad viimasel hetkel. Läks aeg mööda, Sandy ja Boss abiellusid, nende tütar jäi haigeks, nad läksid Prantsusmaale teda ravima. Boss saatis laeva Inglismaale teateid tooma, see ei tulnud tagasi. Läks siis ise vaatama, mis toimub. Seal oli toimunud selle kuu või paariga tohutud muutused, Arthur ja paljud rüütlid olid omavaheliste tülide tõttu tülli läinud ja üksteist maha nottinud. Kirikuvanne oli peale pandud, Bossi otsiti taga. Viimased Inglismaa rüütlid tulid teda kinni püüdma, ta sai kõigist lahti, aga tema mehed surid ka ise kuna nad ei saanud oma koopast välja ja surid laipadest erituvate gaaside kätte. Aga üks väike asi veel, Merlin tuli naiseks kehastatuna nende koopasse, algul nagu abiline, aga lõpuks pani ta Bossile võlujõu peale – ta pidi magama 13. sajandit.
Väljavõte
Suur enamik kuningas Arthuri aegsest briti rahvast olid puhtal kujul orjad, nad kandsid orja nime ja raudvõru kaelas; ülejäänud olid tegelikult samuti orjad, aga ilma selle nimeta; nad kujutlesid, et nad on inimesed – vabad inimesed, ja nimetasid endid sedaviisi. Tõeliselt eksisteeris kogu rahvas terveni selleks – ja ainult selleks, et kunina, kiriku ja aadli ees roomata, nende heaks orjata, nende jaoks verist vaeva näha, nälgida, et nende kõhud oleksid täis, töötada, et nemad võiksid lõbutseda, tühjendada viletsuskarikas viimse piisani, et nemad võiksid õnnelikud olla, käia alasti, et nemad võiksid siidi ja siidi ja kalleid ehteid kanda, maksta riigimakse, et neil poleks tarvis seda teha, kuulda kogu eluaeg sõimu, olla sunnitud lömitama ning lipitsema, et nemad võiksid uhkeldades ingi käia ja endid maapealseiks jumalaiks pidada. Ja ainus tänu selle kõige eest olid hoobid ning põlgus; ent nad olid niivõrd kartlikud, et pidasid isegi seda laadi tähelepanuavaldusi endale austavaks (lk 42). Mulle millegipärast tundus see nagu täielik äratundmine kui seda lõiku lugesin. Väga-väga sarnane on ka tänapäev oma vapustava töökultuuriga suurkorporatsioonides. Või siis olin ma tol hetkel lihtsalt liiga masendunud, haah.
Arvamus
Ülimalt hästi kirjutatud raamat, soovitan tõesti lugeda. Minu jaoks on siiani uskumatu, et see on kirjutatud/avaldatud aastal 1889. Muidugi Päevalehe trükk annab kohati soovida, aga polnudki nii hull kui need esimesed raamatud. Mis võib juhtuda kui satud olukorda, kus sul on erakordne eelis? Kas sul on ka piisavat strateegilist mõtlemist, et seda osata ära kasutada? Kas üks inimene suudab muuta tervet ühiskonda või on vanadel dogmadel siiski piisavalt suur jõud, et neid saaks nii lihtsalt kõrvale heita? Liiga palju küsimusi... Twain oli selle koha pealt siiski üsna optimistlik, ehkki raamatu lõpp ei olnud just ülemäära õnnelik. Aga mulle meeldis tohutult see parajalt pilav stiil ja mõneti ka oletus, kuidad inimesed võisid omal ajal mõelda. Kahtlen, et see nii tohutult võiski erineda kui Twain kirjeldas.
Lehekülgi: 256
Formaat: A5
Lugesin: sügis 2012